Soome keele ümber on minu elu keerelnud viimased 12 aastat. Kolides Soome 2004. aastal, ei olnud ma soome keelega nii väga sina peal ning esimesel võimalusel läksin inglise keele peale üle. Eestis ülikooli lõpetanuna ei tahtnud ma siiski leppida sellega, et soome keeles ei suutnud ma väljendada ennast haritud inimese tasemel. Siis otsustasingi minna õppima Helsingi ülikooli soome keele ja kultuuri erialale. Soovisin tunda ennast soomekeelses keskkonnas kindlalt nii töölaua taga, pastakas käes, kui ka talgutel naabritega sõbramehejuttu ajades. Ülikooliõpingud andsid põhjalikud teadmised soome keele grammatika, kirjanduse ja kultuuri valdkonnas. Sain Helsingi ülikooli diplomi 2014. aastal, kuid erialasele tööle olin asunud juba enne ametliku tunnistuse kättesaamist: alates 2011. aastast tegin koostööd tõlkebürooga keskendudes peamiselt suulistele tõlgetele. Kahe ja poole aasta vältel olen õpetanud soome keelt välismaalastele.
Soome keele õppimine, nagu ühe võõrkeele õppimine ikka, annab lisaks praktilistele oskustele ka vürtsi elule: vahel on nii lahe naerda oma kursusekaaslastega kasvõi selle üle, et ”Vihdoin vihdoin vihdoin.” ei olegi sama sõna kordus, vaid tähenduslik lause.