Olen olnud suur Lähis-Ida huviline juba alates keskkoolist. Olen lõpetanud Tallinna Ülikooli Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo bakalaureuseõppe turkoloogia (2009) ning magistriõppe arabistika erialal (2012).
Õppimaks sealsete riikide kultuuri ka päriselt tundma, olen käinud Türgi kaunis Vahemere äärses linnas Izmiris keelekursustel, kus lisaks intensiivsele keeleõppele toimusid ka tihedad kokkupuuted türgi kultuuri ja eluoluga.
Araabia keelt olen täiendanud Lähis-Ida ühes rahulikemas riigis Jordaanias. Jordaania Ülikoolis, mis on kuningriigi vanim ja suurim, olen õppinud standardset araabia keelt, mida kasutab Araabiamaade meedia ning mida mõistavad pea kõik araablased. Jordaania Prantsuse Instituudis olen võtnud eraldi jordaania dialekti kursusi. Lisaks on mind Jordaaniasse viinud erialane praktika ning koolitused. Ühtekokku olen Jordaania Hašimiidi Kuningriigis veetnud üle aasta.
Palestiinas olen käinud seoses noortealase vabatahtliku tööga. Maa, mille kohta kuuleme meedia vahendusel enamasti negatiivset, on võlunud mind hoopis oma inimlikkuse, lahkuse ja soojusega, mis vaatamata verisele ajaloole sealsetes inimestes ikka veel alles on. Palestiinas olen veetnud kokku pool aastat, õppides kõnelema palestiina dialekti, arendades kultuuri- ja ühiskonnaalaseid teadmisi ning kogudes häid sõpru, kellega suhtlen siiani igapäevaselt. Kodumaal aga osalen vabatahtlikuna erinevatel Palestiinaga seotud üritusel.
Tänu keelekursuste ja praktika kombinatsioonile valdan nii standardset araabia keelt, kui ka jordaania-palestiina dialekte.
Kuna läänemaailma kokkupuuted Lähis-Idaga tihenevad üha, siis toob keeleoskus ja sealse kultuuri mõistmine kasu ka eestlastele, kellele idapoole jääv maailm tavaliselt ehk pisut võõras ja ohtlik näib.
Oma tundides hindan eelkõige vaba õhkkonda ning loomingulisi tegevusi, mis kombineerituna õppijat suhtlema julgustaksid. Eksootiliste keelte puhul on tavapärasest olulisem ka kultuuri mitmekülgne tutvustamine.