REIN LILLIPUU, inglise keele õpetaja
Tartu Ülikool, 1972-1978
Inglise keel on minu jaoks kui tööriist maailmapildi avardamisel. Kui oled otsustanud alustada õpinguid, sea endale alati eesmärk, aga võimalikult reaalne. Siis on võimalik liikuda edasi aste-astmelt, step by step. Kuid hoidu võistlemast kaaslastega, sest keeletund on koostöö projekt, mitte spordivõistlus. Ja kõige tähtsam: Where there’s a will there’s a way (Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest).
Õpetaja esmatähtis roll keeleõppes on luua sundimatu ja pingevaba õhkkond. Kui olla on mõnus, hakkab keel hästi külge. Lahe huumor käib asja juurde, juhul kui seda soovitakse.
Keeleõppes, nagu metsajooksule minnes, on raske teha esimene samm. Pärast seda läheb palju kergemaks. Kuid nagu joostes tekib üsna alguses nn. surnud punkt, tekib keeleõppes nn. vaikne periood, kus tundub, et kõik mida oled õppinud ja ka see, mida teadsid varem, on haihtunud. See on loomulik protsess, kus alateadvus sorteerib ja ladestab uut infot. Antud perioodi tuleb võtta rahulikult, see läheb iseenesest üle, mõnel küll kiiremini, teisel aeglasemalt. Ja kui oled need kaks rasket etappi läbinud, siis algabki keele sujuva omandamise ajastu.
Tõsine keelehuvi tärkas minus keskkooli vanemas astmes (lõpetasin Türi Keskkooli 1972) kui olin avastanud enda jaoks raadiojaama BBC World Service. Selle jaama väga mitmekesine ja usaldusväärne programm on sest ajast saati jäänud avardama minu silmaringi ja aidanud kursis olla kaasaegse inglise keelega. Õpetajatööd alustasin ülikoolipäevil ja olen töötanud aja jooksul mitmetes koolides. Tallinna Keeltekooliga liitusin aastal 1996, kui paralleelselt töötasin Tallinna Inglise Kolledžis (1994-2005), praegu Tallinna Mustamäe Gümnaasiumis. 1990. aastate algul täiendasin end erinevatel kursustel inglise keelt emakeelena rääkivate õpejõudude juures. Erialases vormis olemiseks tegelen pideva enesetäiendamisega inglise keeles ja selle õpetamise meetoditega, kehalises vormis olemiseks aga mõõdukalt tervisespordiga